Tükike kangakudumise ajalugu taas.

Joel Roos tõi täna IIDA Kangakudumise muuseumisse hunniku infot kangakudumise kohta.

Infokogumis oli nii mõndagi huvitavat.

Seekord õnnestus saada kogusse veel üks lõime sektsioonidena käärimiseks mõeldud poom ja soasüsteem. See on minu muuseumis teine sedalaadne, mis annab kinnitust, et need olid kangrute hulgas Eestis kasutusel.

Teiseks üllatajaks siis mustriaparaat koos ühe papist mustrikaardiga. Seekordne mustriaparaat on metallist konksudega, mis viitab sellele, et puit konksuna ilmselt ei olnud küllalt vastupidav. Kuid saabunud hunnikus oli kaasas ka üks puidust mustriaparaadi konks, mis võis olla seotud mõne teise kangasteljega.

Mustriaparaadiga kangastelje konstruktsioon on väga raske ja massiivne. Hammasrattad väga kvaliteetsed. Kuid kangastelg on kitsas, poomi mõõt kangastelje seest mõõtes on 125 sentimeetrit. Ka mustriaparaat on suhteliselt väike, võimalus on ühendada maksimaalselt 16 niieraami. See paneb mind mõtlema.... laia kangast ei soovitud teha ja samas ka mitte väga suure sidusega. See viitab sellele, et sooviti kasutada kaasaegseid tehnilisi lahendusi, et isegi, kui sa ei soovinud tohutut keerukust saavutada oli sooviks ka lihtsamaid kangaid sellise moodsa tehnikaimega valmistada.
Kangastelje lõimepoom ja kangapoom on töötanud raskustega andes lõimele automaatse pinge.

Kahjuks on teljel hävinud osi aga selle kangastelje puhul ilmselt lasen need siiski uuesti teha.

Tehniliselt sarnaneb telg eelmise muuseumisse saabunud kangasteljega.

Leides üha nii erinevaid kangakudumiseks mõeldud mustriaparaadiga kangrutelgesid kasvab mu veendumus nende populaarsusest enne 1940-ndaid.

Lisaks oli siin koosluses üks vana käärpuu dateeringuga 1892.

Oli ka veel kiritelgesid aga paljudel osadel suured niiskuse kahjustused ja tuleb alles hinnata, mis olukorras need on.

Tänan Joel, märkamast ja meeles pidamast. Tänan Sirje Mölder !