Ernst Valter Silla ehitatud vööde kudumise masin
1958
Minu muuseumisse jõuab peagi Ernst Valter Silla ehitatud vööde kudumiseks mõeldud seade, mis töötab mustrikaartidega. Ernst oli Ingrid Andrelleri vanaisa ja jagan siinkohale edasi Ingridi enda tutvustust, mis ilmus ajalehes
ESTONIAN NEWS - eestlaste ajaleht Suurbritannias (www.eestihaal.co.uk) 16.01.2018
INGLISMAA EESTLASE LOODUD KUDUMISMASINA AJALUGU
Minu ammu kadunud vanaisa Ernst Silla oli alati olnud väga usin leiutaja. Elukutselt oli ta insener/tehnik ja töötas Tallinnas kui ka Inglismaal elektriinsenerina. (Eesti Vabariigi ajal töötas ta Engeli elektriäris Pikal tänaval, kus ta hiljem oli poejuhataja. Seal olles ehitas ta raadioid, grammofone ja isegi televiisori, mille ekraan oli sama suur kui postmark! Mu vanemad rääkisid alati sellest kuidas niipea kui talle tuli projekt pähe, käis ta vastavas poes või inimese juures uurimas kuidas see asi millest ta oli huvitatud oli tehtud ja tavaliselt veetis kaua aega küsimustega kuni ta oli rahul, et kõik informatsioon oli olemas. Kui siis lõpuks sai tema käest küsitud kas ta tahaks ära osta, jne., vastas ta alati, ‘Ei, aitäh. Lähen koju ja hakkan nüüd ise tegema.’! (‘Make Self’ oli vist tema kõige kuulsam ingliskeelne lause.)
Tema loomingu hulgas olid puust tehtud taldrikud, kausid, küünlahoidjad ja mööbel; nahatöö, korvid, igat sorti masinavärke ja vahendeid; ja kui kaaseestlastel oli midagi vaja, mida nad võibolla ise ei jõudnud osta või neil ei olnud kerge kätte saada, küsiti tema käest kas ta oleks võimeline seda ehitama ja arvan, et tema vastus oli peaaegu alati ‘Jah!’. Tal oli rõõm teisi aidata ja tema eluaegne filosoofia oli ‘Peab saama!’.
Kui eestlased tulid Inglismaale peale teist maailma sõda, oli väga vähestel rahvarõivaid ja polnud võimalust Eestist siia tuua või lasta saata. Peaaegu kõik, mis oli vaja komplekti jaoks, sai oma käega õmmeldud ja tikitud - ainukene osa, mis oli natukene keerulisem ise teha oli vöö. Oli üksikuid inimesi, kes kudusid neid kangasteljedel, aga see võttis hirmus kaua aega. Kui ta oli ikka veel laagris, oli vanaisa ühe proua käest küsinud, kas ta näitaks talle kuidas nad on kootud aga tema vastus ei olnud kõige vastutulelikum! Aasta või paar läks mööda aga tal oli ikka see mõte peas, et tahaks masinat ehitada, mis kooks vöösid kiiremini kui käsitsi tehtud, sest inimestel oli nendest ikka puudus. Ta hakkas siis uurima kudumise tööd, käis külastamas kudumise vabrikut, kus minu isa (Hendrik Rääk) töötas mehhaanikuna ja hakkas siis jooniseid tegema ning kokku sokutama vedrusid, hammasrattaid, kangaid, puutükke jne, et saaks seda luua.
Ma usun, et vanaisa kudumismasin oli valmistatud peale 1958. aastat ja vanaisa kudus vöösid selle peal järgmised viis kuni kümme aastat. Kahjuks, peale vanavanemate surma, pidid minu vanemad kolima väiksemasse majja ja masin annetati Leicesteri muuseumi. Selle aja jooksul olin ma ise kaugel Kanadas, kus olin juba mitu aastat elanud, aga 2011 a. jõudsin siia mandrile jälle tagasi ning lõpuks ka 2016 a. suvel Leicesterisse uuesti elama. Olin alati tahtnud vanaisa kudumismasinat jälle üles otsida - lihtsalt sel põhjusel, et oma lapsed ja lapselapsed saaksid ka vanaisa tööd näha ja nautida. Ja nagu välk selgest taevast, 2017 a. septembri lõpupoole sain ma telefoni kaudu sõnumi, et masin on Ross-on-Wye ligidal! Maiu Part (kes on väga usin kuduja/ketraja) oli Eestist oma poja kaudu kuulnud, et otsitakse masina omaniku peret. Esialgu oli masin vist Wigston Framework Knitters muuseumis hoiul, aga siis viidi Abbey Pumping Station’isse edasi (mõlemad Leicesteris). Paar aastat hiljem tahtis Abbey Pumping Station sellest lahti saada ja kuna nad teadsid, et see oli eestlase poolt ehitatud ja polnud enam kontakti nime või aadressi, kirjutasid nad igale muuseumile Eestis küsimusega, kas nad oleksid sellest huvitatud! Juhuslikult töötas Tartu Eesti Rahva Muuseumis Maiu poja tuttav, kes talle sellest teatas. Maiu siis päästis masina muuseumist, viis enda koju ja hakkas uurima kuidas hr. Silla perega ühendust võtta ning lõpuks mitme inimese kaudu leidis ta mind! Tahan tuhat tänu edasi anda kõikidele, kes olid selle kestva looga seotud, eriti Maiule.
Nüüd lasen vanaisa kudumismasina uuesti Leicesterisse tagasi tuua ja proovin seda paremasse olukorda saada ning isegi võibolla kuidagi moodi jälle tööle teades ette, et see võib võtta mitu aastat. Masin on ka osa Inglismaa eestlaste ajaloost ja loodan, et see saab kunagi siin Inglismaal või isegi Eestis kindla paiga, kus teised saavad ka seda imetleda. Vanaisa kudus vöösid peamiselt Leicesteri segakoorile ja rahvatantsurühmale ja usun, et on päris mitu inimest kellel need on ikka olemas. Oleksin väga huvitatud neid näha või vähemalt pilte saada.
Palun võtke minuga ühendust: ingieand@gmail.com.
Ingrid Andreller
...................................................................................
Tänan Ingrid Andrellerit, kes kangastelje IIDA Kangakudumise muuseumile hoiule otsustas anda.
Tänan Ahti Parijõgit märgusõna ja piltide saatmise eest.
INGLISMAA EESTLASE LOODUD KUDUMISMASINA AJALUGU
Minu ammu kadunud vanaisa Ernst Silla oli alati olnud väga usin leiutaja. Elukutselt oli ta insener/tehnik ja töötas Tallinnas kui ka Inglismaal elektriinsenerina. (Eesti Vabariigi ajal töötas ta Engeli elektriäris Pikal tänaval, kus ta hiljem oli poejuhataja. Seal olles ehitas ta raadioid, grammofone ja isegi televiisori, mille ekraan oli sama suur kui postmark! Mu vanemad rääkisid alati sellest kuidas niipea kui talle tuli projekt pähe, käis ta vastavas poes või inimese juures uurimas kuidas see asi millest ta oli huvitatud oli tehtud ja tavaliselt veetis kaua aega küsimustega kuni ta oli rahul, et kõik informatsioon oli olemas. Kui siis lõpuks sai tema käest küsitud kas ta tahaks ära osta, jne., vastas ta alati, ‘Ei, aitäh. Lähen koju ja hakkan nüüd ise tegema.’! (‘Make Self’ oli vist tema kõige kuulsam ingliskeelne lause.)
Tema loomingu hulgas olid puust tehtud taldrikud, kausid, küünlahoidjad ja mööbel; nahatöö, korvid, igat sorti masinavärke ja vahendeid; ja kui kaaseestlastel oli midagi vaja, mida nad võibolla ise ei jõudnud osta või neil ei olnud kerge kätte saada, küsiti tema käest kas ta oleks võimeline seda ehitama ja arvan, et tema vastus oli peaaegu alati ‘Jah!’. Tal oli rõõm teisi aidata ja tema eluaegne filosoofia oli ‘Peab saama!’.
Kui eestlased tulid Inglismaale peale teist maailma sõda, oli väga vähestel rahvarõivaid ja polnud võimalust Eestist siia tuua või lasta saata. Peaaegu kõik, mis oli vaja komplekti jaoks, sai oma käega õmmeldud ja tikitud - ainukene osa, mis oli natukene keerulisem ise teha oli vöö. Oli üksikuid inimesi, kes kudusid neid kangasteljedel, aga see võttis hirmus kaua aega. Kui ta oli ikka veel laagris, oli vanaisa ühe proua käest küsinud, kas ta näitaks talle kuidas nad on kootud aga tema vastus ei olnud kõige vastutulelikum! Aasta või paar läks mööda aga tal oli ikka see mõte peas, et tahaks masinat ehitada, mis kooks vöösid kiiremini kui käsitsi tehtud, sest inimestel oli nendest ikka puudus. Ta hakkas siis uurima kudumise tööd, käis külastamas kudumise vabrikut, kus minu isa (Hendrik Rääk) töötas mehhaanikuna ja hakkas siis jooniseid tegema ning kokku sokutama vedrusid, hammasrattaid, kangaid, puutükke jne, et saaks seda luua.
Ma usun, et vanaisa kudumismasin oli valmistatud peale 1958. aastat ja vanaisa kudus vöösid selle peal järgmised viis kuni kümme aastat. Kahjuks, peale vanavanemate surma, pidid minu vanemad kolima väiksemasse majja ja masin annetati Leicesteri muuseumi. Selle aja jooksul olin ma ise kaugel Kanadas, kus olin juba mitu aastat elanud, aga 2011 a. jõudsin siia mandrile jälle tagasi ning lõpuks ka 2016 a. suvel Leicesterisse uuesti elama. Olin alati tahtnud vanaisa kudumismasinat jälle üles otsida - lihtsalt sel põhjusel, et oma lapsed ja lapselapsed saaksid ka vanaisa tööd näha ja nautida. Ja nagu välk selgest taevast, 2017 a. septembri lõpupoole sain ma telefoni kaudu sõnumi, et masin on Ross-on-Wye ligidal! Maiu Part (kes on väga usin kuduja/ketraja) oli Eestist oma poja kaudu kuulnud, et otsitakse masina omaniku peret. Esialgu oli masin vist Wigston Framework Knitters muuseumis hoiul, aga siis viidi Abbey Pumping Station’isse edasi (mõlemad Leicesteris). Paar aastat hiljem tahtis Abbey Pumping Station sellest lahti saada ja kuna nad teadsid, et see oli eestlase poolt ehitatud ja polnud enam kontakti nime või aadressi, kirjutasid nad igale muuseumile Eestis küsimusega, kas nad oleksid sellest huvitatud! Juhuslikult töötas Tartu Eesti Rahva Muuseumis Maiu poja tuttav, kes talle sellest teatas. Maiu siis päästis masina muuseumist, viis enda koju ja hakkas uurima kuidas hr. Silla perega ühendust võtta ning lõpuks mitme inimese kaudu leidis ta mind! Tahan tuhat tänu edasi anda kõikidele, kes olid selle kestva looga seotud, eriti Maiule.
Nüüd lasen vanaisa kudumismasina uuesti Leicesterisse tagasi tuua ja proovin seda paremasse olukorda saada ning isegi võibolla kuidagi moodi jälle tööle teades ette, et see võib võtta mitu aastat. Masin on ka osa Inglismaa eestlaste ajaloost ja loodan, et see saab kunagi siin Inglismaal või isegi Eestis kindla paiga, kus teised saavad ka seda imetleda. Vanaisa kudus vöösid peamiselt Leicesteri segakoorile ja rahvatantsurühmale ja usun, et on päris mitu inimest kellel need on ikka olemas. Oleksin väga huvitatud neid näha või vähemalt pilte saada.
Palun võtke minuga ühendust: ingieand@gmail.com.
Ingrid Andreller
...................................................................................
Tänan Ingrid Andrellerit, kes kangastelje IIDA Kangakudumise muuseumile hoiule otsustas anda.
Tänan Ahti Parijõgit märgusõna ja piltide saatmise eest.
_large.jpg)
Lisa kommentaar