Tiiu Alliste pere lugu ja dobby teljed

Sellel postitusel on 1 vastus
Taas tahan rääkida ühte eestlaste lugu ja loomulikult on see seotud kangasteljega...

Tiiu Alliste
(24.aprill 1948 - 31.detsember 2018

Tiiu isa Valter Meeder (hiljem Enn Härmatali) 22.märts 1925 - 10.juuli 2009.

Sügisel 1942 läks Tiiu isa Jäneda Põllunduse Keskkooli. Kuna 1925. aastal sündinud noored mehed mobiliseeriti saksa sõjaväevormi, siis astus Enn sõjaväkke 7. novembril 1943. aastal. Ta sai esimest korda haavata märtsis 1944 ja teist korda Saksamaal veebruaris 1945. Ta langes ameerika sõjavangi 2. mail 1945 kell 12.30 ja pääses vangilaagrist 24. detsembril 1945. Oma kogemustele tuginevalt püüdis ta igati hoiduda vangilaagrisse tagasi sattumisest ja seetõttu tegi ta enesest nime muutes tsiviilinimese. Ta võttis endale nime Enn Härmatali. Ta võttis nime “Härmatali” kuna tema mälestustes oli veel viimane, rekordiliselt külm Eestimaal elatud talv, kui puud ja põõsad olid päikesepaistelisel päeval kaunilt härmas.

Teise maalimasõja keerises paisati inimesi igasse tuulekanti.

Tiiu ema Härta lahkus Tallinnast ühel viimasel saksa laeval. Enn oli sõja lõpus Saksamaal. Nad kohtusid Alt-Garge läbikäigulaagris ja abiellusid 1946.a.

Inglismaa otsis tööjõudu ja kuna Saksamaal oli tööd vähe, siis nad läbisid arstliku läbivaatuse ja sõitsid 1947. aastal Inglismaale. Enn oli kivisöekaevanduses insener, kus ta ehitas ja parandas kaevanduskäike. Härta oli kodune. Elu võõrsil, kus peale sõda oli umbusaldus välismaalaste vastu eriti suur, polnud kerge - keelt ei osanud, toiduained olid normeeritud, raske oli leida elamispinda. Tiiu sündis Inglismaal. Kui külas küsiti, et miks tütrele ei pandud inglise nime, siis vastas Enn, et mu tütar on eestlane ja ma panen talle eesti nime. Kodune keel oli eesti keel ja inglise keelt hakkas Tiiu õppima siis, kui ta viieaastaselt kooli läks.

Nii see jäigi, et aed, mis oli ümber maja oli kui piir. Kodumajas ja -õues oli eesti keel ja eesti traditsioonid, aiast väljaspool tehti aga asju teisiti.

Kõigele vatamata tantsiti eesti rahvatantse. Rahvariided olid enda tehtud. Härta käised olid pilutatud ja Ennu pluus ristpistes tikitud. Seelik ja vööd kooti Inglismaal. Kangasteljed olid ka enda valmistatud.
Süüa tegi Härta ikka eesti moodi. Enn oli talumees ja oma vaba aja veetis ta väikest talu pidades. See aitas ka perekonda toita. Ta ehitas sinna suitsuahju. Igal aastal sai tehtud verivorsti. Algaastatel toppis Härta vorste trehtliga põlvili põrandal, kuid hiljem sai muretsetud vorstimasin. Peale keetmist pandi vorstid tagakööki varrele jahtuma. Ülipopulaarseks iga aastaseks ürituseks oli Sõdurite Õhtu, Eesti Kodus Bradfordis. Kõik tahtsid süüa sõdurite põhirooga - maitsvat hernesuppi. Enn annetas perenaistele supikeetmiseks vajaliku suitsutatud seasingi.

Ennu teati, kui kuldsete kätega meest. Ta tegi valmis vägeva kandle, ehitas kangasteljed millel saab kududa nii vaipa, kui vööd ja nii korralikud käärpuud, et saab nii hästi vöö, kui ka vaiba lõimeid valmistada.

Eesti Kodus, Bradfordis on lõbusaid pidusid peetud ning ka tõsist tööd tehtud.

Härta suri Inglismaal 80. aastaselt.
Enn suri Inglismaal 85. aastaselt.
Tiiu kolis Eestisse 2011 aastal ja suri siin 2018.

Tiiu Alliste tegi testamendi  Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond-i kasuks eesmärgiga toetada Eesti lastekirjanduse loomist. Allfond on loomisel ja selle nimeks saab Härmatali fond.

IIDA Kangakudumise muuseumi ülesandeks on säilitada Tiiu Allistele kuulunud ja tema isa valmistatud dobby kangastelge.
Kangasteljel on 32 niieraami, kaks lõimepoomi, dobby süsteem....
Eelmine
Tekstiilikunstnik Anne Nõmtaki (Nömtak) žakardvaibad
Järgmine
Elma Nurme kangakudumise märkmevihik

1 vastus

Olen Tiiu isa Ennu (sünnilt Valter Meeder) õe- (Ellen Karlson, sünd. Meeder) poeg. Tundsin kõiki kolme - Tiiut, Ennu ja Härtat (koduses keeles Herta), sest viibisin neil möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel Doncasteris külas. Oli parasjagu aastavahetuse aeg ja seetõttu külastasime onu sõpru ning Eesti maja Leedsis. Ka Bradfordist sõitsime läbi, kuid ma ei mäleta, et oleksime Eesti Kodus peatust teinud.Eesti Kodu võis seal kunagi olnud olla, kuid nähtavasti oli selleks ajaks oma tegevuse lõpetanud, Leedsis oli Eesti Maja. Eestlased käisid seal tihti koos ja seal toimusid mitmesugused üritused ning peod. Seda külastas ka hilisem Eesti Vabariigi president Hr Rüütel, aga võimalik et ka teisedki Eesti riigimehed. Muide Hr Rüütel ja minu onu käisid koos Jänedal põllunduskoolis.

Mind, kui "tulnukat" Nõukogud Liidust tuldi eriti "imetlema", sest Suur Liit oli veel täiesti olemas, kuigi juba ilmutas lagunemise märke.

Küll küsitleti nii- ja naapidi - kes tundis mulle kaasa, et elasin nn. okupeeritud maal ja kes kadestas, sest ma elasin ikkagi sõjapõgenike endisel kodumaal ja ma saan koju tagasi minna.

Mis puutub Tiiu isasse - Ennu, siis tema oli lihtne kaevur-eestööline, mitte insener, nagu oli kusagil kirjas. tema kämblad olid nagu "karukäpad", ja nii kohalikud neid käsi kutsusidki. Enn oli kohalike linlaste hulgas väga lugupeetud mees, iga teine, kes vastu sõitis või tuli, tervitas teda.

Tiiu rääkis vabalt mitmeid keeli: inglise, eesti, prantsuse, saksa, hollandi ja ilmselt veel mõnda, mida ma ei tea. Ta töötas väga vastutusrikastel kohtadel mitmetes riikides, Eestis olles oli mõnda aega Prantsuse Lütseumis Hr Lauri Leesi õpetaja.

Olme abikaasaga Tiiu juures Sauel mitu korda külas käinud. Rääkida - kirjutada oleks veel küllaga nii Tiiust, onu Ennust kui ka Härtast, kuid see nõuaks pikemat ettevõtmist. Praegu ütlen lihtsalt - Tiiust ja tema vanematest on jäänud helge mälestus.
Valdeko, 5. juuni 2019

Lisa kommentaar

Email again: