Kärdla kalevivabrik 1829–1940

Kuna minu vanaema on puhas Hiidlane, tuleb meil aega-ajalt ikka kodus Hiiumaast juttu. Täna meil kuidagi veeres jutt sellele, et kuidas Hiidlased elatist teenisid ja hakkama said. Seega tuli jutuks Hiiu-Kärdla kalevivabrik (saksa keeles Dago-Kertelsche Tuchfabrik), mis oli Eesti vanemaid tekstiilitööstuse suurettevõtteid.

Internetiotsinguga leidsin  artikli "Kärdla kalevivabriku toodang" Siret Lahemaa ja Krista Rannast 2009 ja abiks oli ka Wikipeedia. Tasub aga lisaks lugeda Kadri Kuuse kirjutatud seminaritööd "Kärdla Kalevivabrik Hiiuaa vaibakultuuri mõjutajana". 

Kalevi ajalugu algab keskaegsel Inglismaal. Kalev on labase, vahel ka toimse koega kangas. See on tugevalt vanutatud, enamasti villane materjal. Kootakse laiadel telgedel, seejärel niisutatakse ja vanutatakse. Tulemuseks pehme ja sile vildilaadne kangas.

• 1. mai-l 1829 Konstantin ja Eduard Ungern-Stenberg asutasid Tallinna kaubamaja Clayhills & Co finantseerimisel kalevivabriku. Ettevõtte nimeks sai  "Firma K. u. E. Ungern-Sternberg".
• Esimene toodang saadi Suuremõisas 12. mai-l 1829 
  

Algusaastatel oli tooraineks kohaliku lamba ja meriino ristandite vill. Hiljem toodi villa juurde Poolast, Saksa- ja Inglismaalt Sajandi teisest poolest toodi kogu vill sisse ning lisandusid Venemaa ja Austraalia.

• 1832-1833 valmis vabrikuhoone Kärdlas. Seal olid algselt käsiteljed. 210 töölist andsid toodanguna 8929 meetrit kangast.
• 1844. aastal hakkas vabriku asutaja pojapoeg Robert Eginhard von Ungern-Sternberg kalevivabriku töölistele majade ehitamiseks laenu andma ning sellest ajast kujunes Kärdla välisilme teistest toonastest Eesti tööstusasulatest erinevaks, seal asusid töölisbarakkide asemel väikesed eramajad tillukestel kruntidel.
  
• II vabrikuhoone põles maha 19. oktooberil 1870
• Uus vabrikuhoone  valmis 1873 neljakorruselise hoonena. Selles oli väga hea sisustus ja gaasivalgus. Toodang suurenes 142800 meetrini (1879) Tööliste arv 510. 
• 1874  sai ettevõtte nimeks " Dago-Kertelsche Tuchfabrik "
• 1918. aastal nimetati ettevõte Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisuseks.
  
• 1934. aastal nimetati ettevõte Hiiu-Kärdla kalevivabriku osaühisus K. ja E. Ungern-Sternberg.
• 1937. aastal Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Osaühisuseks.
  
• 1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti Riigivolikogu otsusega pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimisest ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 17. detsembri 1940. aasta otsusega nimetati Hiiu-Kärdla kalevivabrik ümber käitiseks "Hiiu-Tekstiil".
  

Toodangut on müüdud Eestisse, Soome, Moskvasse, Peterburgi, Harkovisse, Krementšukki, Liivimaale Lääne-Euroopasse.

Põhiliselt mind aga vapustas see suurräti väljapanek. Ma olen varemgi kahelnud vanade tekstiilide saamisloos. Armastatakse ju rääkida, et see oli vanaema oma ja tal olid kangasteljed ja ta kudus kõik ise. Hiljem selgub, et vanaemal olid kitsad maatüüp kangasteljed, kuhu antud tekstiil ei oleks juba laiuselt ära mahtunud, rääkimata siduse keerukusest. Ja nüüd, selline sein suurrättidega.....kindlasti oli erinevaid kujundusi tootmises rohkemgi.