IIDA Käsitöökooli uus maja...

….Peale Lellet võtan hoo maha. Kuigi jah, kasutades linnast väljumiseks Rapla maanteed on sõit juba nagunii aeglasem. Suurelt teelt maha keerates on pool ajast veel sõita. Nüüd hilissügisel, kui lehed on puudelt langenud, joonistub maastik selgemalt välja. Autotee jookseb kõrgematel kohtadelt loogeldes talust taluni. Metsapeatust siin kuskil eriti teha ei saa, sest asustus on liiga tihe. Tee on vana, ehk sirgendamata ja pakub vaateid puudesaludest ja haritud põllualadest. Taluhooned on kõik üsna suured kõrgete põlispuude keskel. Sõida või teelt välja jäädes neid puid imetlema. Päike vilgutab võrades ja metsavahel on maantee jääs. Mul on ka üks lemmiktalu siin teelõigul, mäe otsas järskude kurvide vahel….Lexsus tuiskabgi minu sõidusuunda kasutades mööda. Mul on aega, jätan peaaegu auto seisma. Aga talu on ilus. Majad kõrgetel kivivundamentidel, tumehallid palkhooned ja ikka kõrgete puude vahel. Võsa  tundub nüüd ilma lehtedeta, miljonid peened oksakesed taevapoole sirutatud nagu mingi pehme punakas sulestik…

Kohalejõudes hakkab süda kiiremini põksuma….Meie uue koha hoovis Vändra külje all, Kirikumõisas on ka põlispuud, suur üksik tamm keset lagendikku, allikas, võsaromantikat, hooned ise on ligi  200 aastat vanad. Praegu käin nagu kohtingul aga eks kevadel algab argipäev ja sisseelamine...

….Tagasitulles hakkab päikeseloojangus sadama ja vikerkaar on taevas püsti. Eidapere koolimaja ees ootavad õpilased koolibussi, et koju sõita. Küla kulgeb piki maanteed, võimsad vanad majad kahelpool teeääres ja jälle need puud, põlispuud…